Muidugi on kodus laste kõrvalt keeruline ettevõtlusega alustada, aga see on tehtav, kui sisetunne on õige ja kindel siht silme ees, julgustavad Anna-Liisa ja Mirko Miilits, kes kasvatavad kolme poega ning meisterdavad vahvaid looma- ja linnumustriga lastekiikesid tuppa.
Ämmaemandana töötaval Anna-Liisal tekkis lastekiikede tegemise mõte lapsehoolduspuhkusel olles. Naine nägi internetis analoogset laste mänguasja, mille potentsiaal jäi talle silma, ent kujundus tundus ilmetu ja konarlik. “Koheselt hakkas kujutlusvõime tööle, et missuguse toreda looma kujundusega või lapselikku teemasse saaks kiige teha. Intuitsioon oli senitundmatult tugev, teadsin, et pean oma nägemuse täide viima. Rääkisin mõttest ka abikaasale, kes esialgu küll ebalevalt asjasse suhtus, kuid minu entusiasmi nähes oli nõus nõu ja jõuga abistama,” kirjeldab Anna-Liisa temas tärganud ja teda ennastki imestama pannud teotahet. Mirko meenutab: “Anna-Liisa on meie peres tavaliselt see inimene, kes kainelt kaalutleb ja palub ka minul sada korda mõelda enne, kui ma pea ees järjekordsesse ettevõtmisesse sukeldun. Üldjuhul olen mina see hullude ideede generaator. Seekord aga tuli tema minu juurde jutuga, et nüüd me hakkame kiikesid tegema ja ta oli selles nii kindel, et ma lihtsalt pidin nõustuma. Tuleb tunnistada, et tema otsusekindlus ja veendumus tulid mulle väikese üllatusena – ta oli tõesti kohe algusest peale 100% kindel, et need kiiged on see “tema asi”.
Koheselt said esimesed joonised ja värvid valitud ning Mirko ja Anna-Liisa hakkasid puidutöökodadest hinnapakkumisi uurima- oli ju vaja kedagi, kes aitaks esimesed prototüübid valmis freesida. “Olen iseloomult pigem pika vinnaga ning sada korda mõtlen enne kui miskit nö valmisproduktiks julgen nimetada ja tegemisse saata. Nii oli ka kiigega. Kõik detailid nagu näiteks kaare sügavus, pidurdava elemendi kaldenurk ja pikkus, lippide vahekaugus ja muu selline sai joonistel läbi proovitud,” kirjeldab Anna-Liisa esimesi katsetusi. Lapsed olid samuti kiikedest elevuses ja nendest said suurepärased testijad. Suure töö ja lõputute katsetamiste tulemustena valmisid esimesed “Londisted” ja “Linnud” ning Kiigesellide perefirma oligi sündinud. “Kujutasin ette, et valmistan ja müün kiikesid hobikorras. Poleks elu sees ette kujutanud, et ühel hetkel on meil koduleht ja e-pood. Selle kõige taga on Mirko edasiviiv energia ja ärialased teadmised. Abikaasa tugi on siinkohal olnud minu jaoks võtmekoht.”
Oskus jagada end pere ja töö vahel koduses keskkonnas võib olla paras väljakutse. Kas selline elukorraldus omavahelisi suhteid täitsa sassi ei löö? Anna-Liisa sõnul oli tal üsna hea ülevaade sellest, millesse ta ennast mässib, sest nad on Mirkoga juba varemgi koos töötanud. Mõned aastad tagasi korraldas Mirko üle-Eestilisi kontserttuure ja Anna-Liisal oli seal oma roll. “Tegelesin tuuridel kaubanduse ja kohapealse piletimüügi haldamisega. Jõudsime juba sel ajal järeldusele, et koostöö sujub meil hästi. Teatud aspektides mõtleme üpris sarnaselt, samas täiendame teineteist, sest oleme loomult väga erinevad. Nimetaksin ennast omamoodi kontrollifriigiks, kelle puhul on reeglid ja nendest kinni pidamine ülioluline. Igasugu uued olukorrad ja muutused ei ole just minu lemmikud. Mirko puhul on täpselt vastupidi. Ta on paindlik, lahendustele orienteeritud ning mugavustsoonist väljatulek pole probleem. Kui ta mõne uue asja ette võtab, siis ta selle kohe ka ära teeb. Mina aga tahan pikemalt mõelda ja kõiki aspekte sada korda üle kaaluda.”
Muidugi ei ole Kiigesellide firma käima lükkamine olnud ainult lust ja lillepidu. “Üks asi, mis sai kiiresti selgeks, on see, et ettevõtja ei ole oma aja boss. Vastupidi – me teeme kogu aeg tööd! Eriti alguses, kui firma käima lükkamiseks tuleb teha tohutult palju. Mäletan, kuidas ma ühel õhtul keset suurt rabelemist mõtlesin, et issand, ma ei ole täna kordagi istunud!” kirjeldab Anna-Liisa. Aga neile, kel on samuti plaan kodus midagi nikerdama hakata, ütleb ta lohutuseks, et kui see esimene hull aeg mööda saab ning asjad paika loksuvad, muutub koormus väiksemaks ja enam sellist hullu rabamist ei ole.
Teine asi, millega kodus tööd tehes arvestama peab, on pingete tekkimine. Kindlasti tekib hetki kui üks või mõlemad osapooled on magamata ja ületöötanud. Sellises olukorras on ka kõige rahulikum inimene kergemini ärrituv ja möödarääkimised on kerged tulema. Väsimusest tekivad ka olmepinged. Sel juhul tasub korraks koos maha istuda ja ühiselt meelde tuletada, et vaeva nähakse ühise asja eest. “Kui tunnen, et olen üle reageerinud või mõtlematult õiendanud, siis ka alati vabandan.”
“Kodus on hea tööd teha, ent tuleb tunnistada, et esialgu sai paljugi tehtud ka laste arvelt. Ma kindlasti ei otsi õigustusi, nii lihtsalt oli. Minu isiksusetüüp on selline, et probleemi ilmnedes on vaja see koheselt lahendada. Vastasel juhul tundub, et asi võib kontrolli alt väljuda. Tean, et enda une arvelt ei ole mõistlik tööd teha, sest järgmisel päeval olen alati unine ja tujutu. Eks ikka aeg-ajalt avastan end töösse mattununa, kuid võrreldes varasemaga püüan teadlikult sellele tähelepanu juhtida.
Mida soovitaksite teistele, kellel idee olemas, kuid pole teostamiseni jõudnud?
Mulle endale tundus alguses kogu asjaajamine võimatu ettevõtmisena ning tekkis hirm, kas saangi sellega hakkama. Kogusin mõtteid ning püüdsin mõistatada, kuidas oleks õige alustada. Kust leida õige materjal? Missugused on sobivad viimistlusvahendid? Esialgu on miljon vastuseta küsimust. Ei tasu üle mõelda, tuleb lihtsalt samm-sammu haaval hakata otsima kontakte internetis, helistada, saata e-maile…Nii vaikselt kogud infot ja liigud edasi. Kindlasti aitab ka põhimõte, et esmajoones tuleb teha toodet, millega kasutajana rahul oled ning siis on seda ka endal hea tunne müüa.
Nüüd, kui Kiigesellid on hoo sisse saanud kiikab Anna-Liisa juba vaikselt tuleviku poole. “Minult on küsitud, et kas plaanin edasi ka ämmaemandana töötada. Vastus on “jah.” Olen oma ameti suur fänn ja kui lapsehoolduspuhkus läbi saab on plaan ka haiglatööle naasta. Seda olen küll otsustanud, et kui vähegi võimalik, siis olen kodune hoolduspuhkuse ametliku lõpuni. Lapsed ja pere on minu jaoks esikohal, aeg kui nad on väikesed on lühike, ning tasub sellest maksimum võtta!”
Anna-Liisa Miilitsa kodus töötamise nipid
- Organiseeritud ja korras kodukontor. Minu jaoks on oluline, et kodu oleks hiljemalt päeva lõpuks üldjoontes korras ja puhas. Kui ümberringi on segadus on ka minu hinges rahutus. Eriti oluline on hoida ka töötuba korras, sest suures segaduses on raske toimetada. Tehes natukene iga päev ja justkui möödaminnes püsib kodu korras. Tolmuimeja on alati käepärast ning korra päevas, reeglina õhtuti, käin kõige käidavamad pinnad üle – köök ja elutuba, vahel põikan ka töötoa ja magamistoa ukse vahelt sisse. Olen kõikidele oma poistele õpetanud, et igaüks paneb enda asjad tagasi sinna, kus nad käivad. Puhtad riided garderoobi, must pesu mustapesukorvi. Mänguasjade arvu olen samuti kontrolli all hoidnud. Vahel tekib lapsel trots, et miks peab koristama? Sellisel juhul aitab alati seletamine, et igaühel on oma roll ning ema-isa ei jõua kõike teha, ka meie vajame abi. Läbiv võtmesõna töötoa ja üldse kodu korrashoidmisel on panipaikade olemasolu. Igal asjal olgu majas oma koht.
- Kuidas hoida aega kokku, kui perele on vaja valmistada sööki 3 korda päevas? Perele toidu valmistamine on üks aeganõudvamaid tegevusi kodus, ent tööaja mõttes saab ka siin olla nutikas. Võtsin väikese märkmiku, kuhu hakkasin kirjutama kiirelt ja lihtsalt valmivaid retsepte. Enam ei käi ma kunagi niisama sihitult poes, vaid alati on paari päeva toitude plaan paigas. Teiseks – kui juba toiduvalmistamise kallale asunud olen, siis teen korraga rohkem, et jätkuks ka järgmiseks päevaks. Olen vahel kasutanud ka e-poe teenuseid (tellimuse vormistan internetis ning kuller toob kauba kohale). Näiteks last magama pannes ja lamades tema kõrval koostan juba vaikselt poenimekirja.
- Kordamööda töötamine. Teeme tööd vaheldumisi ja jupikaupa ka laste lõunaune ajal. Selle eelduseks on muidugi, et läheme terve perega õhtul kl 21-21.30 magama ning puhkame end korralikult välja. Magamata öö korral tuleb ka ise lastega koos lõunal puhata. Paar korda on juhtunud, et kui tegeleme mõlemad tööasjadega siis ei pea mingisugust õnnetust laste poolt kaua ootama. Ajaga on selgeks saanud, et alati peab vähemalt üks meist olema laste päralt.
- Tegevuste list. Olen enda tarbeks koostanud paberile nimekirja tegevustest, mis on vaja ära teha. Vahel ka nummerdan tegevused olulisuse järjekorras. See aitab väga hästi olukorras, kus tundub, et nii palju on teha, aga kuskilt ei oska alustada. Kui miski saab tehtud on hea vaadata, kuidas nimekiri kahaneb.
