Ühel heal päeval avastasime, et tuba on täis uusi ägedaid kiigedisaine, kuid korralikke pilte pole ühtegi. Meie kodu asub kõrgete mändide vahel ja valgusega on nagu on. Telefoniga saab harva hea klõpsu kätte ja profikaamerat pole käepärast. Selle asemel, et minna fotostuudiosse avanes hea võimalus meie sõbra ja kiigeomaniku Anna Lutteriga tema kodus sessioon teha. Poisid ja kiiged autosse ning minek!
Anna juurde jõudes oli poistel kohe tutvus tehtud. Kellel ägedad legod, kellel transformeeruvad Mecardi autod. Kõige väiksemale Samuelile pakkus palju lõbu kodukass Kalissa. Aaron ei salli väga vurrulisi, sest 3 aastasena hüppas talle üks küüntega tagumikku. Nüüd 4 aastat hiljem on tal see ikka meeles ja ütleb, et kassid valetavad ja pole tema sõbrad. Räägi, mis sa tahad, aga reaalne kogemus pani asja paika :-). Samuel seevastu pani kassikese kannatuse kohe proovile ja hakkas teda sõrmega nügima. Kass äsas käpaga ja ajas karvad turri. Meie mudilane pistis sellepeale ainult kilkama. Ei teinud väljagi küünistest ja ähvardavast miimikast. Poiss proovis isegi saba peale astuda, aga kiisu sai aru, et peab targem olema ja tegi vehkat.
Proua Lutteri kodu on valge, stiilne ja sobib meie skandinaavialiku disainikeelega imehästi. On tore näha, kuidas enda töö- ja leidlikkusega on võimalik luua stiilne pesa kogu perele.
Anna lastetoas on väga lahe isetehtud narivoodi, kus ka väike mänguköök. Kui Samuel selle avastas, siis rohkem me teda ei näinudki. Prõmmis seal pottidega ja hoidis väikese ukse kogu aeg kinni. Vahel piilus aknast välja, et siis kohe jälle peitu pugeda ja omaette laliseda.
Suuremad poisid ehitasid legodega, ronisid redelist üles ja käisid köögivahet näksimist ammutamas. Kõige selle keskel oli Anna oma fotokaga graatsiliselt melu jäädvustamas. Tore oli näha, kuidas magnetkiik pani kamba omavahel tööle. Kes tegi tähtedest “ema”, kes oma nime ja väiksemad vuhistasid magnetraketiga kiige ühest otsast teiseni. Tegevust oli nii palju, et kriitideni ei jõudnudki, kuigi oli plaan, et poisid kaunistavad kiige oma joonistustega, millest teeme ka pilte.
Võtsime kaasa uue flamingodisainiga kiige, kuigi see on üleni roosa ja “ikka täielikult plikade teema” nagu Aaron ütleb. Meil kehtib siiski võrdõiguslikkus ning lokkide lehvides panime Samueli pulti ja tegime mõned klõpsud. Hiljem imestasime, kuidas sellisest sagimisest nii ägedaid pilte saime. Anna tegi head tööd ja vaid paaritunnisest sessioonist jäädvustus lahedaid emotsioone ja igapäevaelu-melu lastega. Meile endale meeldib võimalikult ehe pildikeel. Kuidas sa ikka 3-4 aastasele ütled, et “oled nüüd paigal, naerata ja vaata kaamerasse”. Peab ise taustal kõvasti võimlema ja trikitama, et pilt ei oleks kunstlik.
Muideks Anna Lutteril on valmis saanud täitsa oma käsitöötubade läbiviimise pesa. Ta ise räägib sellest nii:
“Oma unistuse elluviimiseks otsustasin luua koha nimega KUUT. See on käsitööle orienteeritud koolitus- ja peokeskus, kus saab pidada oma erilist tähtpäeva, teha firmaüritusi, võtta aega iseendale või lihtsalt sõprade-sõbrannadega veeta äge ja hariv õhtu. KUUTi on oodatud nii lasteaialapsed kui täiskasvanud, mehed kui naised. Need, kellel on raskusi heegelnõela ja sukavarda eristamisega, kui ka need, kes on kudunud 26 erimustriga Haapsalu salli ja kelle iga voodi peal on kolmesajast vanaema motiivist enda heegeldatud tekk. Käsitöö on nii mitmekülgne (meditatiivne, äge, loov, motiveeriv, inspireeriv, arendav, põnev, praktiline, soe) ja ma luban, et pingutan väga, et leida igaühele just talle kõige paremini sobiv tehnika ja materjalid. Kui sa kahtled, kas ma seda suudan, heida pilk peale mu varasematele tegemisele minu blogis http://annalutter.com/.”
Igatahes oli meil üks ütlemata tore külaskäik ja pildid said ägedad. Poistel oli mõnusasti tegevust ja ainukesena sa kultuurišoki kass, kes pidi taluma laste kisa ja Samueli pealetükkivat uudishimu. Loodetavasti andestab 🙂
