Kui tänapäeval ei kujuta ükski laps oma elu ette nutitelefoni, arvuti- ja konsoolimängude ja lugematul hulgal filme näitavate tehnikavidinate ehk peamiselt ekraanideta, siis on vahepeal hea meelde tuletada, millega meie ise ja meie vanemad kauges minevikus ehk nõukogude ajal toime pidid tulema. Ekraane siis ju praktiliselt ei olnud, aga näe – ellu jäime ja täitsa normaalseteks inimesteks kasvasime, kas pole! Milllised mänguasjad meie ja isa-ema mänguasjakastis olid?
Alustame kohe päris vanast ajast ehk sõjajärgsest perioodist. Siis andsid vaid üksikud Eestis tegutsenud artellid põhitoodanguna välja mänguasju. Üks nendest oli „Laste Rõõm” Tallinnas Dunkri tänaval, kus valmistati nukke, puuhobuseid, liivavorme ja nukuvankreid. Enamasti kasutati artellides mänguasjade valmistamisel põhitoodangu praaki või jääke. Toorainete valik oli siiski mitmekesine: „Loov Töö”, „Lembitu” ja „Hoog” kasutasid puitu, „Tegur” kummi ja pappmassi ning bakeliidist lelusid tootsid artellid „Estoprodukt” ja „Presto”. Huvitava materjalina kasutati Pärnus tegutsenud artellis „Kodu” väikeste loomafiguuride valmistamisel naiste sukkpükste toormaterjali – kapronit.
1950. aastatel kasvas mänguasjade tootjate hulk ja tootmise maht ning valik muutus mitmekesisemaks. Näiteks tulid müügile keraamilised linnukujulised viled artellist „Šamott”, laste triikrauad „Elektrometallist”, pehmed mänguasjad artellist „Utiiltoode” ja tõukerattad artellist „Terasmööbel”.
Vigri, Miška ja teised legendaarsed samblaloomad
Natsionaliseeritud Aktsiaseltsi „Norma” põhitoodanguks olid plekk-karbid ja plekist mänguämbrid lastele. 1960. aastal hakkas „Norma” esimesena NSV Liidus tootma elektromehaanilisi mänguasju. Kõigepealt jõudsid patareidel töötavatest toodetest müügile autobuss, tank ja laev – midagi nii uhket kui iseliikuv masin ei olnud meie papside silmad varem näinud ja loomulikult ihaldasid neid lelusid endale kõik poisid.
Plastmasstoodete Katsetehases valmistati konstruktoreid ning autosid ja traktoreid Konstruktorid olid tegijad – poistel ja tehnikahuvilistel tüdrukutel jätkus nikerdamist kauemaks. Konstruktoreid oli erinevaid, ehitada sai maju, autosid, lennukeid ja muidugi kõike muud, milleni fantaasia küündis. Kuigi mõned komplektid sarnanesid üsnagi palju meie praegustele legodele, olid karpide sisud üsna erinevad: konstruktoreid oli nii metallist kui plastmassist ja omavahel neid kokku panna ei olnud eriti võimalik.
Veel praegugi leiame lasteaia hoovidest üksikuid ajahambale vastu pidanud Salvo kelke, millega meid endid kunagi lasteaeda, sealt koju ja siis kelgumäele veeti.
Millega mängisid need kõige väiksemad?
Mudilased istusid liivakastis ja mängisid Tartu Plastmasstoodete Katsetehases valminud ämbrite ja vormidega. Toas pisteti kõige pisematele pihku Katsetehase kõristid. Mudilastel olid alati olemas kaks tähtsat “tööriista” – vurr ja jonnipunn. Kuju ja materjali poolest võisid need küll erineda, aga need lelud ei puudunud vist küll ühestki kodust. Torne laoti ja tähti õpiti puidust klotsidelt, mis on õnneks nüüd comebacki teinud ja enamikes mudilastega peredes uuesti kas keldrist üles leitud või moodsamad asendajad hangitud. Puidust mänguasjade lipulaev on aegade algusest peale olnud muidugi kiikhobu ja selle erinevad variatsioonid. Vanaaegsed kiikhobud on tänapäeval asendunud põrandakiikedega – need on kaarja kujuga puidust kiiged, millel saab nii kiikuda, turnida, liugu lasta kui sellest onni ja tunnelit meisterdada. Eestis on tuntuim põrandakiikede valmistaja Kiigesellid.
Omaenda lapsepõlvest on mul säilinud üks uunikum – mängukeskus, mis hangiti mulle kuskilt välismaalt. Sellel on palju liikuvaid ja häält tegevaid osi, mis lõbustasid nii mind ja mu õde, tädipoega, minu mõlemat poega ja praegu on see õetütre käsutuses. Väga vastupidav asjake ja nii mitmekülgne, et hoiab siiani kõik pisikesed jupp aega tegevuses. Ema on uhkelt öelnud, et teistel lastel nii edevat riistapuud küll ei olnud.
Kas ekraane ka oli?
Oli. Vanaemade esimesteks “ekraanideks” olid kaleidoskoobid – torud, mis meenutasid pikksilma, ühest otsast sisse vaadates ja toru keerates moodustusid teises otsas kivikestest ja litritest ilusad värvilised mustrid. Neid võis lõputult imetleda – kaleidoskoobi sisse oli peidetud ikka 6-10 uhket mustrit.
80ndate lõpul-90ndate algul hakkasid kodudesse ilmuma esimesed tänapäeva mõistes “ekraanid”. „Elektroonika“ taskumängude sari oli terve kogum nõukogudeaegsetest kaasaskantavatest vedelkristalliliste ekraanidega mänguseadmetest, mida lasid erinevad tootjad Elektroonika kaubamärgi all välja alates 1984. aastast. Kõige populaarsem oli mäng Nu Pogodi, kus hunt pidi mune püüdma. Praegustest udupeentest konsoolidest erinesid need pisikesed kaasaskantavad mängud muidugi nagu öö ja päev, aga need, kellel õnnestus “munamäng” endale saada, olid kahtlemata oma klassi kõige tegijamad tüübid.
90ndate keskel ja lõpupoole tulid Tetrisekonsoolid, telekamängud ja tamagotchid, mida me kõik, tänased lapsevanemad, ülihästi mäletame. Ja nii algaski ekraanide pealetung, mis on tänaseks jõudnud sinnani, et kui 13aastasele öelda, et ole nüüd hea poiss, pane telefon käest ja mine õue, vaatab ta mind nagu pidalitõbist ja kinnitab süütult otsa vaadates, et tal pole aimugi, mida ta seal väljas üldse tegema peaks, kui wifit ei ole ja palli mängida ei saa. Kolmeaastane on õnneks veel siiralt õnnelik ja tänulik iga puuoksakese ja porilombi üle, sest lombist saab meri ja oksast saab laev ning ongi juba tore!
Tänud kõikidele pildisaatjatele! Allolevast galeriist leiab väikese valiku laekunud fotomaterjalist.
Allikad: Tartu Mänguasjamuuseum, Accelerista, Õhtuleht
